Neeruti Seltsist · Neeruti Seltsi loomise eellugu

NEERUTI SELTSI LOOMISE EELLUGU

Eduard Leppik, 12.06.2007

Neeruti Seltsi tekkimise eelmängus osales hulk isikuid ja sündmusi, muidugi teadmata, et saatus neile niisuguse rolli on määranud. Osa neist on praegugi tuntud ja teatud subjektid, osa aga juba unustusehõlma vajunud kadunukesed. Selle eelkäijate rivi eesotsas sammub Udriku koolmeister Toomas Uttendorf (24.04.1872-27.09.1924, Udrikus õpetaja 1906-1924), kes avastas Sadulamäe suurepärase sobivuse kooride ja orkestrite esinemiseks, mille kuulamiseks saabus publikut erirongiga isegi Tallinnast. Juba 1912. a alustas ta õpilaste abiga Sadulamäe ümbruse Kreutzwaldi pargiks muutmist. Mäele ehitati Vabadussõja lõppemise järel laululava ja tantsupõrand, mis võimaldas seal pidada mõningaid muidki pidusid. Aasta-aastalt ilmus Neeruti nimi ikka sagedamini peokuulutustele, ajakirjandusse ja raamatutesse. Absoluutne esikoht kuulub siin siiski Villem Grünthal-Ridalale, kes pühendas 10 lk oma 1921. a ilmunud reisiraamatust "Ringi mööda kodumaad" Neerutile, tema järvedele, mõisale ja Võduverele. Raamatuist huvipakkuvaim on Gustav Vilbaste-Vilbergi rännukiri "Kodumaal rännates" II (1923) Kadapiku külas asuva Aru taluga ja Karjakuusikuga, mis praegugi haljendab Kadrina idaserval Koidu tänava lõpus. Karl Kangeri mälestusteraamatus "Mälestusi võitluspäevilt" (1958) mainib autor Neeruti mõisa. Ornitoloog Johannes Piiperi rännukirjas "Kevadlaul Neeruti mägedes" annab meeleoluka pildi kontserdist, mida rõkatavad sajad lõunast naasnud rändlinnud Neeruti mägedel Kahejärve ääres asuval Sadulamäel (kogumikust J. Piiper "Pilte ja hääli Eesti loodusest" 1960, lk 57-61). Aadu Hint imetleb olukirjelduses "Mees omal kohal" Neeruti uhkeid pinnavorme (Täna. Olukirjeldusi, publitsistikat, luulet, novelle. Koostanud I. Sikemäe ja A. Tamm. Tallinn 1962, lk 18-28). Albert Üksip lappab Neerutit oma memuaarides "Mälestused" (Tallinn 1975). Nigol Andresen on kirjutanud mõtiskluse "Maastikutunnetusest" (ajaleht Punane Täht nr 126, 22.10.1977, lk 3), milles on esile toodud siinsete seljandike haaravust, Veera Saar märgib Neerutit oma mälestuskillus "Hoia mälestust!" (ajaleht Punane Täht nr 15, 04.02.1978, lk 3) oma elutee ühe punktina. Heino Gustavson mainib muistenditöötluses "Aruküla surnuluu" (H. Gustavson. Igal kohal oma lugu. Tallinn 1981, lk 53-55) kõiki siinse maastiku esmakülastajate pilke oma pikkuse ja kõrgusega köitvaid oose. Romulus Tiitus jutustab palas "Õpi elust enesest, see on tõde igavest" (R. Tiitus. Oma modellide keskkonnas. Tallinn 1981, lk 12) Neeruti järvest. Aino Undla-Põldmäe Kadrina põliselanikuna lausa puistab Neeruti kohanimesid oma mälestusteloos "Gustav Suits Viru lauliku sünnimaal" (ajakiri Keel ja Kirjandus 1983, 11 lk 643-645): Kadapiku, Kahejärv, Kalevipoja künnivaod, Kalevipoja peaase, Linnamägi, Mäeotsa linnamägi, Mäeotsa pere, Neeruti mäed, Orajärv, Pikasoo, Pikasoo saun, Sadulamägi, Tornimägi, Valgeristimägi ja Võduvere küla. Herbert Salu esitab romaanis "Siiditee serval" (Lund 1985) toponüümid Kadapiku küla ja Neeruti mõis. Raimond Kaugveri romaani "Pariisi lõbusad naised" (Tallinn 1985) tegevus toimub Neeruti maastikukaitseala edelaserval. Neeruti kohanimedest esinevad teoses Alt-Naela talu ja Tagajärv. Ene Mihkelson pajatab oma "Tõlgis" (ajakiri Looming 1985, 9, lk 1180-1184) Neerutist kui Kalevipoja-lugudega seotud kohast. Riho Lahi satub Neerutisse kahe looga, käies palas "Atko Nahkur" Kadapikus, Neerutis ja Udukülas (R. Lahi. Kohtumised. Tallinn 1988, lk 146-161) ning kogus "Taadi piip" Neeruti mõisas (Tallinn 1988). Eduard Leppik on rahvapärimuste ainet avaldanud lõbusate lugude vihikus "Vanu pilapalu Neerutist" (Tapa 1994), mis käsitleb 19. saj teisel poolel Neerutis elanud krahv Karl von Rehbinderi toimetamisi oma mõisas. Et Karl oli nooruses hobuselt kukkudes saadud seljavigastuse tõttu kehv kõndija, siis võib arvata, et rahvasuus liikunud juttudes tema kujule lisatud mõningaid tema isa või isegi mõne mõisavalitseja (Grünbergi) iseloomujooni. Peale Neeruti mõisa esinevad vihikus avaldatud 14 palas tegevuskohtadena veel Eesjärv, Kanasoo, Karuauk, Karuaugu mäed, Kasteniidu kõrts, Mustakatku saun, Paatermägi ja Urge heinamaa. Oma teises raamatukeses "Vanaisaga jalutamas" (Kohtla-Järve 1996) ja selle täiendatud trükis "Jälle vanaisaga jalutamas" (Jõgeva 2000) rändab autor oma lapselapse Anuga mööda Neeruti maastikukaitseala (esineb ligi poolsada kohanime), kusjuures sündmustiku tuuma moodustavad lapse keelelised arusaamad 3. ja 4. eluaastal ning mõningad folkloristlikud ja etnograafilised seigad. 1930. a sai Else Vunderlichist (sünd 21.02.1928) Neeruti kandi elanik (Jõepere asundus Kivi talu). Pärast Rakvere Seminari lõpetamist töötas ta 1942-1952 Neeruti Algkoolis õpetajana ning seejärel 1952-1982 raamatukoguhoidjana. Vaikuse ja üksinduse hindajana kiindus ta Neeruti maastikukaitseala järvedesse ja mägedesse, mis sünnitasid tema hinges sügava loodusearmastuse: luuletused "Paju õitseb" (1980 - Rõukmägi); "Paatermäe sügis" (1981 - Toomingaorg, Lalli talu, Liivamägi; "Orajärv I" ja "Orajärv II" (1981 - Orajärv, Paatermägi; "Neeruti Sinijärv" (1981 - Sinijärv); "Järelehüüd Mäeotsa linnamäele" (1961 - Mäeotsa linnamägi, Kallukse, Raudorg, Lustimäe, Hõbeda kuusik, Pikasoo. Else Vunderlichi luuletused on trükitud Neeruti Seltsi toimetistes A-529 2003 "Neeruti, mu arm!".

20. saj lõpus mõjus Neeruti Seltsi tekkele ettevalmistavalt Rakvere rajooni Looduskaitse Seltsi Kadrina osakonna tegevus Vaike Kalindi juhtimisel. Tegeldi enamasti taimede tundmaõppimisega ja looduse ilu nautimisega. Enn Loik kasutab samal ajal matkategevuse populariseerimiseks ajakirjanduse abi (Neeruti lood - Punane Täht 1975, nr 90-92, 94-105; Veel kord Neeruti lugude juurde - Punane Täht nr 108 11.03.1975, lk 3). Neeruti Selts on Enn Loigu vaimusünnitis ja tema tegude pärand. Enn sündis 19.09.1938 Undla vallas (praegu Kadrina vald) Udriku mõisa maade põhjaosas asuva Tuha küla Loiksalu talus taluniku Anton Loigu pojana. Ta õppis 1946. a alates Tapal ning 1957-1963 Tartu ülikoolis geograafiat. Järgnes töö õige mitmes erinevas asulas ja ametis Põhja-Eestis kuni sai 1970 Neeruti maastikukaitsealale valvuriks. Kuresöödi talu majaraamatu andmeil elas ta sel ajal 10.11.1970-20.04.1972 ja 04.06.1975-02-03-1976 Kuresöödil. Tegelikult elas ta seal ka 1973. ja 1974. a, mil ta rajas kaitsealale matkarajad, tähistas need ning kirjutas radade tutvustamiseks bukleti "Neeruti", mis ilmus 1976 5000 eksemplaris. Kaitsealal tutvus ta maalikunstniku Ilme Loiguga (sünd 14.05.1939), kes käis tihti Neerutis maalimas, ja abiellus temaga. Neile sündisid tütred Salli (08.05.1976) ja Viia (07.11.1978). Enn Loik kolis Tallinna oma pere juurde, töötades seal Eesti Riikliku Kunstiinstituudi spordibaasi juhatajana (1976-1979), SKB Desintegraator kesklao juhatajana (1979-1981) ning Tallinna VKT pumbajaamade operaatorina (1981-1996), minnes siis pensionile, mis võimaldas tal järjest enam tegelda Neerutiga. Ta asus kaastööd tegema ajakirjandusele, propageerides aktiivse loodushoiu ideed ja kirjutades ärksast elutundest kantud luuletusi.

Neeruti

On Viru piiril imeline maa,
täis metsi, järvi, mägesid on ta.
Ka minu kand siin tugevalt on maas,
siit päriselt ma lahkuda ei saa.

Refr: Milleks kaugele läed,
siinsamas on mäed,
mida uneski näed!
Kui ma kaugele läen,
hoidvad mind sinu väed,
kuni jälle teid näen,
Neeruti mäed!

Ei kasva rohtu rohelised rajad,
suur vaikus ikka püsib igal puul.
Võin tulla päris suvalisel ajal,
siin puude ladvus ikka laulab tuul.

Refr: ...

Järv oosi vastu toetab oma süle
ja vetepeeglis imetleb end hiis
ja kodutaevas kõige selle üle
loob meeleolu, milles kostab viis.

Refr: ...

Meil kõigil on ju oma Neeruti,
kust lapserada eluteele viib,
mis heitlik olla võib küll keeruti,
kuid lõpuks ikka tõeni välja toob.

Refr: ...

1994. a kujunes 5-6-liikmeline Enn Loigu algatusel sõpruskond, kes nimetas ennast Kadrina kultuurigrupiks ning seadis oma tegevuse põhieesmärgiks Neeruti maastikukaitseala põhjaliku tundmaõppimise ja Kadrina ümbruse inimeste kaasatõmbamise sellele tegevusele. Esimene koosolek toimus 01.12.1994. Seal otsustati läbirääkimisi pidada kõikide inimestega, kes võiksid nimetatud eesmärgi teostamise vastu huvi tunda. Teiseks võeti nõuks asuda materjali koguma koguteose "Neeruti" tarvis, võttes eeskujuks parajasti käsiloleva maakondliku koguteose "Virumaa" koostamist. 20.01.1995 saime hakkama järgmise nõupidamisega. Olime vahepeal palju mõelnud oma Neeruti koguteose üle. Otsustasime nüüd teha mitmeid muudatusi. Leidsime, et ainult Neerutist kirjutada on liiga kitsas, palju huvitavaid asju ümberringi jääks seetõttu käsitlemata. Nii sai Neeruti koguteosest kogu Kadrina valda haarav "Kadrina mapp". Mapi idee saime Lahemaa Rahvuspargi püsiväljaannete mapilt, mis oli parajasti müügil. Koguteose materjali kokkusaamiseks oleks meil kulunud kindlasti mitu aastat, aga ühel kitsal teemal brošüüri väljaandmisega oleksime hakkama saanud paari kuuga. Selle paigutanuksime kenasti kaante vahele teist, kolmandat, neljandat jne brošüüri ootama. Paks ja kallis teos leidnuks ainult üksikuid ostjaid, õhukesed ja odavad väljaanded oleksid aga paljudele rahaliselt jõukohased olnud. Ka oleksid võimaldanud temaatilised vihikud osta ainult konkreetset huvi pakkuvat materjali. Samuti valmistanuks raskusi mitmesaja lehekülje paksuse raamatu trükkimiseks vajaliku summa kokkusaamine. Teemad jagasime järgmiselt: Enn Loik (1938-2003) lubas koostada ülevaate Udrikust; Arnold Kastemäele jäid Kadrina vennastekogudus ja kirik; Kaljo Viisele Võduvere ajalugu ja Kadrina kaitseliit, Noorkotkad ja sport; Vaike Kalindile (sünd 1930) raamatukogud; Valve Grünfeldtile Kadrina varane kaubandus ja tööstus nn Jaamakülas; Valve Oleskile (1923-2001) Kadrina kool ja kodutütred; Eduard Leppikule (sünd 1923) valla üldine tutvustamine, Neeruti maastikukaitseala ja kirjanduslik Neeruti. Valter Veborn (1913-1994) oli juba varem lubanud kirjutada Kadrina asulast, rahvamajast ja muusikaelust, aga pärast tema igavikku siirdumist 25.08.1994 ei saanud keegi ühtki neist teemadest uurima asuda. Lühikese aja jooksul läksid Valter Vebornile ridamisi järele Arnold Kastemäe (15.07.1915-09.07.1996), Valve Grünfeldt (12.07.1922-24.08.1998) ja Kaljo Viise (31.10.1925-31.12.1997). Kaljo Viise jõudis siiski üle noatera oma "Võduvere küla lühikese ajaloo" enne lahkumist välja anda. Lõpuks langes ära ka Valve Olesk (15.10.1923-28.12.2001), kes viidi vaimseks tegevuseks võimetuna Tallinna hooldushaiglasse, sealt Kadrina hooldekodusse, kus ka suri. Kõikidest nimetatud löökidest hoolimata asusin mina oma ülesande kallale. Andsin välja vihikud Kirjanduslik Neeruti, Mida on Kadrina vallas vaadata ja Neeruti mõis. Enn Loik ütles viimase raamatukese lugemise järel, et ta pole võimeline Udrikust sellisel tasemel kirjutama ja loobus endale võetud kohustusest. Soovimata Kadrina mappi nii nadis seisundis pooleli jätta, otsustasin lisada senistele vihikutele ülevaate vanast kihelkonnakeskusest Kadrinast "Kultuuriloolise Kadrina" näol. Sellega tutvumisel tekkis Udriku Hooldekodu direktoril Helve Meosel mõte lasta oma asutuse 80. aastapäevaks koostada sellest ajalooline ülevaade. Kasutasin pr Helve Meose mitmesuguseid märkmeid, Richard Tammiku käsikirja "Kadrina kihelkond läbi aegade", Valter Veborni järelejäänud märkmeid, Udriku kooli kroonikat ja Rootsis Robert Rehbinderi valduses oleva Rehbinderite arhiivi põhjal koostatud käsikirjalist rootsikeelset kokkuvõtet selle suguvõsa genealoogiast. Kokku andsid need huvitava ajaloolise pildi Kadrina valla lääneosast pealkirjaga "Udriku mõis".

Kui eelloetletus sündmustele lisada Eesti Loodusmuuseumi poolt valmistatud ja 02.05.1974 Kuresöödil avatud sisukas püsinäitus (paljude poolt kutsutud ka Neeruti muuseumiks) ning geodeet ja ornitoloog Leonhard Jaansoni poolt aastaid väldanud hooga koostatud detailne ja fotograafiline kaart 11.07.1957 loodud Neeruti maastikukaitsealast, hakkas Neeruti Seltsi idee küpseks saama. Selle sõnastas Kadrina valla ajalehe "Kodukant" kaasväljaandes "Neeruti" Enn Loik juunis 1997 oma lühiartiklis "Neeruti klubi ehk üks ettepanek Neeruti sõpradele oma ühenduse loomiseks" järgmiselt: Neeruti klubi koondab Kadrina aleviku ja valla /.../ inimesi, kes on huvitatud Neerutis käimisest /.../. Suurem ja perspektiivsem eesmärk on igati kaasa aidata Neeruti kui geograafilise ja kultuurilise paiga säilitamisele ja väljaarendamisele. Asjahuvilisi leidus, sest Neeruti maastikukaitseala pakub meeletut silmarõõmu, sügavat hingelist rahuldust ja hulgaliselt mitmesuguseid teadmisi, ükskõik kas liuelda mööda lumiseid radu või sammuda armsatel lillevaipadel, mis aina vahelduvad varakevadest kuni hilissügiseni. Nii sündiski keset looduse sügisest värvipilgarit 17.09.2001 Neeruti Selts, mis peagi sai mittetulundusühinguks registreeritud.

Mind võeti Neeruti Seltsi liikmeks 17.10.2001. Selts sai Kadrina rahvamaja II korruse põhjaotsas toreda toakese, kuhu soetati ka arvuti. Seltsi sekretär hakkas sinna matkaalast kirjandust muretsema. Väljaminekud (kohv, tee, elekter jm) nõudsid vastukaaluks sissetulekuid. Otsustasime hakata välja andma trükiseid sarjana A-5 (ka formaadis A-5). Teema võis autor ise valida. Suurbritannia Suursaatkonna Eestis töötaja Ene Jürna vahendusel eraldas saatkond Neeruti Seltsile plaanide elluviimiseks rahalise toetuse. Seadsime Enn Loiguga eesmärgiks koostada saatejutt (diktofonilindile) kõikide teede ning olulisemate radade ja objektide kohta. Kogusin kokku kogu teabe, sellise ettevalmistuse järel läksime maastikukaitsealale ja käisime vastava lõigu läbi. Enn Loik rääkis lindile sissejuhatava osa. Mina jutustasin kõigest, mis sellel lõigul oli vaatamisväärset. Enn Loik täiendas. Nii jõudsime läbi käia kogu Ristamäe - alates Tapa-Rakvere maanteest kuni Linnamäe kruusaauguni, viimane kaasa arvatud. Nii saime üksikasjalikud maastikukirjeldused, millest vormisime Neeruti Seltsi toimetisi sarjas A-5. Kõige rohkem väljaandeid kaitseala kohta koostas Enn Loik. Ta oli juba 1974 koostanud voldiku "Neeruti". Pealkirju tema sulest: Neeruti mäed, muistne import Soomest (2001); Kalevipoja jäljed Karuaugu mägedes (2001); Ristamäe talgurada (2002); Pariis, Pariisi, Pariiisi... (2002). Minu kirjutatud olid: Neeruti ja tema lähikonna ajalooline taust (2001); Neeruti mõisnike jäljed Karuaugu mägedes (2002). Andsin välja õige mitu 100 eksemplaris trükitud raamatut, sellepärast valiti mind 19.12.2002 Neeruti Seltsi auliikmeks. Seltsi toimetiste väljaandmisel olid olulised teened seltsi liikmel Harald Rahupõllul.

2002. a korraldas selts Neeruti-teemaliste meenete valmistamise konkursi. Laekus huvitavaid näidiseid: müts, kindad, rätik, märke jm. Kahjuks ei arenenud näidiste põhjal edasi tootmist. Küll aga oli Neeruti Selts valla poolt kutsutud meenetemüüjaks juunis-juulis 2003, kui leidis Sadulamäel aset Rakvere teatri etendus Kalevipoeg. Kiirkorras kutsuti üles kohalikke käsitöömeistreid oma töid müügiks andma. Nii müüdigi seltsi oma trükiste ja Eduard Leppiku raamatute kõrval maalitud portselani, ehteid, tikandeid, õmblustooteid, kudumeid jpm. Kadrina kihelkonna tikanditega kaunistatud õlakoti ostis ka presidendiproua Ingrid Rüütel, kui president Arnold Rüütel saatjaskonnaga viimast etendust külastas. Ajaloolane ja poliitik Mart Laar ostis minu raamatu "Udriku". Sama ajavahemiku jooksul valmis Eesjärve lõunakaldal ka skulptori Simson Seakülast taies Kalevipoeg, mille tarvis oli kutsutud inimesi kive kaasa tooma.

Seltsi looja ja esimese esimehe Enn Loigu manalasse varisemise tõttu 02.04.2003 ei saanud ta osa 2003. a suveüritustest Neerutis, kuigi oli ta seda juba alates 2002. a sügisest alates väga oodanud. Neeruti Selts täitis temale pandud kohustused 2003 suveürituse õnnestumise nimel väga hästi, nagu avaldas tunnustust vallavalistus.

lehe algusse